Suurupi, imekaunis hüljatud paik
Võib julgelt öelda, et Suurupi poolsaar on üks Eesti huvitavamaid kooslusi, mille kujundamisel väga omanäoliseks paigaks on tööd teinud nii loodus kui ka inimene.
Otse keset kaunist rannametsa paiknevad Peeter Suure merekindluse rajatised, siin on kaks tuletorni, pankrannik, Suurupi ja Muraste looduskaitseala, Vana-Pääla, Muraste ja Viti mõis ning vanad rannatalud, aga ka nõukogude aja jäänukina tontlikud sõjaväerajatised, mis pakuvad närvikõdi siia ära eksinud militaarturistidele.
Siin on ka vanad suvilarajoonid ja täiesti uued arendused, millest esimeste elanikud otsivad lahendusi oma piirkonna nüüdisajastamiseks (või siis on sellele käega löödud) ning teiste asukad alles püüavad oma asumiga siinsesse keskkonda sulanduda ja lapivad arendajate tegematajätmisi.
Sama julgelt võib öelda, et Suurupi poolsaar on võib-olla ainus paik Eestis, mille huvitavat kooslust mitte kuidagi ei eksponeerita. Looduskaitsealasid piirab okastraat ja metsarägastik, merekindluse objektid on peitunud mulla ja risu alla ning “kaunistatud” prügi ja grafitiga.
Väärtused nähtavaks!
Ei riigi- ega vallavõim pole siin kuigi palju oma aega kulutanud ega kätt külge pannud, et teha looduskaitsealad ligipääsetavaks, korrastada ja tähistada matkarajad, puhastada merekindlused ja lisada selgitavad viidad.
Näib, et see on jumalast hüljatud paik, milles vaid selle asukad näevad väärtust, trotsides kõike seda, mis siin on – halbu teid ja teeaukudest pritsivat pori –, ning kõike seda, mida siin pole – ohutuid kergliiklusteid, laste mänguplatse ja lasteaedu.
On lausa märgilise tähendusega, et Tallinnast tulev kergliiklustee lõpeb just seal, kust algab Suurupi tee. Edasi, alumisse Suurupisse, see ei vii. Jalakäijaile ja jalgrattureile on jäänud vaid narmendav ja märgistamata teeserv, kus iga mööduv auto on suur oht. Parem pole olukord ka Kallaku teega, mille turvatsoon lõpeb just seal, kus algavad alumised asumid.
Samas tuleb paljudel just mööda neid ohtlikke teeservi lentsida, et suurele maanteele bussi peale minna, sest alla Suurupisse käib buss harva ja marsruuttaksodes ei saa koolilapsed oma rohelist kaarti kasutada.
Ka mängu- ja spordiväljakutega pole lugu kiita. Neid asendavad piiramatud võimalused kõikjal ümberringi – saab ju turnida merekindluse rajatistel või peitust mängides end niiviisi ära peita, et keegi sind enam üles ei leia. Käepärast on ka lõputud metsarajad, kõrged paekaldad ja tormine meri. Lapsevanemail pole vaja muud, kui vaid natuke hirmu tunda, et lapsed ikka õigel ajal ja kriimudeta koju jõuaksid.
Kitsaskohad tuleb ületada
“Rõõmu” on laialt ka maastikujalgrattureil, kes võivad oma lemmikala harrastada ühtviisi nii auklikel teedel kui ka metsas üle juurikate, küngaste ja soiste laudteede sõites – olulist vahet neil pole. Sõitmiseks sobivad ka kallasrajad, kuigi mõnes kohas tuleb ratas õlale võtta, sest eraomand oma piirdeaedadega on sättinud end nii paepanga servale, et muudmoodi ei pääse mööda, kui tuleb laskuda alla mere äärde ning turnida üle rändrahnude. Seiklustest igal juhul puudu ei tule.
Nali naljaks, aga ilmselgelt on näha kitsaskohad, mis tuleb ületada. Laiemas plaanis võib tõdeda, et Suurupis on küll elukeskkond, mida on väärtustanud loodus ja kohalik inimene, kuid kuhu valla ja riigivõim on sekkunud vaid minimaalselt. Riik on moodustanud küll looduskaitsealad, kuid midagi pole tehtud nende korrashoiuks ega ligipääsuks, rääkimata infotahvlitest või tähistatud radadest. Sama lugu on ka riigi ja valla hooldatavate teede ning mängu- ja spordiplatsidega.
Ometi on Suurupi imeline paik. Siin on korraga nii Poku- kui ka Lottemaa, siin on aegade jooksul kokku kuhjunud väärtusi, mida pole enam vaja luua, vaid tuleb üksnes korrastada ja nähtavaks teha. See on paik, mis seda tõesti väärib.
Siin kasvavad põlvkonnad, kes hindavad loodust ja looduslähedast elukeskkonda; põlvkonnad, kelle lapsepõlvemälestustesse jäävad salapärased ehitised ja pankranniku eksootilised vormid, merekohin, ürgne mets, loomade ja lindude hääled. Seda kõike ei pea kogema raskuste kiuste, trotsides halbu ühendusteid ja bussiliiklust, kooli- ja lasteaiakohtade puudumist − trotsides kõige selle puudumist, mis ju ometi peaks elementaarselt olemas olema. Sest ka Suurupis elavad Eesti riigi kodanikud ja maksumaksjad.